Üldlevinud on arvamus, et see on ka spordiala, kus tekib enim vigastusi ja on oma olemuselt väga võitlusliku sisuga.
Põhilised vigastused:
Põhilised vigastused:
Kerged: löögid võimlemisriistal, peonaha rebendid, villid ja muud, mis ei põhjusta erilist töövõime kaotust.
Keskmised: liigese põrutused, lihaskiudude ja sidemete kergemad venitused, mis ambulatoorset ravi ei vaja.
Rasked: Rasked vigastused on luumurrud, ajupõrutused, sidemete ja kõõluste rebendid jt., mis nõuavad juba haiglaravi ja viivad õpilase juba pikemaks ajaks rivist välja. (Truupõld, Jalak 1996, lk 5)
Keskmised: liigese põrutused, lihaskiudude ja sidemete kergemad venitused, mis ambulatoorset ravi ei vaja.
Rasked: Rasked vigastused on luumurrud, ajupõrutused, sidemete ja kõõluste rebendid jt., mis nõuavad juba haiglaravi ja viivad õpilase juba pikemaks ajaks rivist välja. (Truupõld, Jalak 1996, lk 5)
Vana rusikareegli järgi saab spordi ja liikumisega seoses vigastada umbes üks igast 40-st sportlasest, mis ei põhjusta enamasti üle 2 nädalast töövõimetust. Üks 4 000-st saab jääva vigastuse, suuermalt osalt luumurrud ja liigesnihestused, ning üks 40 000-st sureb õnnetusjuhtumi tagajärjel. Võistlustel tekib vigastusi veelgi rohkem. Vigastuste risk 1000 võistlustunni kohta on erinevate kirjendusallikate järgi keskmiselt 12-35. (Männik, 2009, lk 15)
Suurem osa sporditraumadest on jäseme-, eriti alajäsemevigastused (u. 50 %), muude õnnetuste korral domineerivad aga pea-, käe- ja hulgitraumad. Ligi pooled kõigist liikumise ja spordiga seotud jalavigastustest on põlve- või hüppeliigesevigastused. Levinumad vigastustüübid on nikastused, venitused ja muljumised, mille hulka kuulub 60-80 % kõigist traumadest. (Liikumine ja meditsiin 1998, lk 347-348)
Vigastuste esinemise risk tai- ja kikkpoksis, aritmeetiliste keskmiste alusel, 1000 tunni kohta on 9,21 vigastust. Z. S. Mironova (1976) jaotuse järgi klassifitseerub tai- ja kikkpoks kõige suurema vigastuste esinemisega raskusgruppi. Erinevate kirjandusallikate andmetel on erinevate spordialade treening vigastuste risk keskmiselt 1,5-7,6 vigastust 1000 tunni kohta. Jalgpallis Euroopa tippklubides 7.9 vigastust 1000 tunni kohta (Männik 2008). Mis näitab võitlusspordiga tegelevatel suurt vigastuste riski.
Tabelis on ära toodud erinevate vigastuste esinemise protsentuaalne jaotuvus. Antud tabelist on näha, et enim esineb tai- ja kikkpokis kokkuvõtlikult primaarseid väliseid vigastusi ning raskusastmelt kergeid ja keskmisi vigastusi.
Kontaktspordialadele iseloomulikud spordivigastused
Tabelis on ära toodud erinevate vigastuste esinemise protsentuaalne jaotuvus. Antud tabelist on näha, et enim esineb tai- ja kikkpokis kokkuvõtlikult primaarseid väliseid vigastusi ning raskusastmelt kergeid ja keskmisi vigastusi.
Kontaktspordialadele iseloomulikud spordivigastused
- Tai- ja kikkpoksi treeningutel saadavate vigastuste risk 1000 tunni kohta on 9.21 vigastust. Kirjanduse andmetega võrreldes on antud näitaja suurem kui keskmine vigastuste risk teistel spordialadel. Kirjanduse võrdluse põhjal võib tai- ja kikkpoksi liigitada suure vigastuste riskiga spordialade hulka.
- Tai- ja kikkpoksis on antud uurimusese alusel suurim primaarsete spordivigastuste esinemine. 33% on nahavigastusi, 25% lihasvigastused. Ülekoormusvigastusi on 15%.Haavad, villid jm selline, mis ei põhjusta erilist töövõime kaotust liigitatakse kergete vigastuste alla.
- Enamlevinud (65%) on kikkpoksis hematoomid reitel, säärtel ja näol.Taipoksis on hematoome esinenud 70%-l sportlastest põhiliselt põlvedel, küünarvartel ja reitel.
- Enamlevinud on ka lihaspõrutused, mis ligi 50%-l tai- ja kikkpoksijatest on esinenud reie-nelipealihase külgmises pakslihases (m. vastus lateralis) ja reiesirglihases (m. rectus femoris). Sääre eesmisessääreluulihases (m. tibialis anterior) on põrutust esinenud keskmiselt 44%-l sportlastest. Lihaskrampi esineb enamus juhtudel sääremarja kolmpealihases (m. triceps surae).
- Algajatele on kõige iseloomulikumateks vigastusteks villid, lihasvenitused, hematoomid ja lihaskrambid kikkpoksijatel ning marrastused ja hematoomid taipoksijatel.
- Kikkpoksi harrastajate tasemele on iseloomulik säärelihaste lihaskrampide esinemine, mis on tingitud koormuste liiga kiirest tõstmisest ja puitpõrandaltreenimisest. Harrastajatele on ka iseloomulik lihasvenituste esinemise reie lähendaja- lihastes, mille tingib halb eelsoojendus ja selle järgne kõrge jalatehnika sooritamine.
- Edasijõudnud kikkpoksijatel on enim liigese vigastusi esinenud pöidla ulnaarkollateraalsideme vigastusena, kuid edasijõudnud taipoksijatel on põhiliseks liigesvigastuste esinemiseks alajäseme erinevad liigesed.
- Nii tai- kui ka kikkpoksile on võistlustel iseloomulik peahaavade esinemine. Antud uurimus näitas nende esinemist 50%-l kikkpoksijatest. Peatraumadest on sagedasem aga kergemate peapõrutuste ja peavalude esinemine võistlusjärgselt, mis nii tai- kui ka kikkpoksis on üle 70%.
- Luumurdudest ja mõradest on sagedasemad (17-28%) tai- ja kikkpoksile kämbla ja pöialoode murrud.
- Võttes vaatluse alla Andrew ja Raymond uurimuse, mis võtab kokku erinevate teadlaste uuringud, on näha taipoksi võistlustel esinevate vigastuste esinemine 1000 roundi kohta 108-208 vigastust. Võrreldes artikli andmeid käesoleva tööga on näha samasust enim esinevate vigastuste piirkondades. Mõlemas uurimuses on võistlustel suurimaks vigastuste piirkonnaks pea ja nägu. Lähtudes Andrew ja Raymondi uuringust võib täheldada suurimat vigastuste esinemist kontaktspordialadest, aga ka karate võistlustel, kuid enim vigastatud piirkonnaks on jätkuvalt pea ja nägu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et vigastuste esinemine suureneb koormuse suurenedes.Algajate tasemel ei teki tõsiseid vigastusi senikaua, kui ei hakata tegema treeninguid võistlustele minemiseks. Piisav eelsoojendus ja järk-järguline treeningmahu tõstmine on suureks abiks vigastuste ennetamisel. Vigastuste vältimiseks peab treener arvestama iga sportlase arengu kiirust eraldi ja vastavalt sellele rakendama harjutusi ja koormust.